Ta võttis hoiatusi kuulda, müüs 2007. aasta majandusbuumi kõrghetkel oma ettevõtte Pärnus ja kolis esivanemate maale Sõrve. Nimetatud teooriat on Kaupo Vipp sestpeale väga põhjalikult uurinud ning kaks aastat tagasi ilmus temalt radikaalne teos «Globaalpohmelus».
«Tööstusühiskondade poolt odavaile energiasisendeile ja pidevale majanduskasvule rajatud hedonismipillerkaar on pöördumatult ümber ja globaalne heaolupohmelus haaramas kogu tsivilisatsiooni. Me peame märkama ja mõistma käivitunud protsesside mehhanisme ning seaduspärasid, et suuta ise eelseisvat globaalset kollapsit pehmendada – vähemalt üksikisikute ning kogukondade tasemel,» kirjutab Vipp.
Ta on arvanud ka seda, et XXI sajandi lõpul elavate inimeste elatustase on tunduvalt madalam kui XX sajandi algul elanud inimestel.
Raamatus leidub viiteid infole, mis võiks aidata meil tulevikus veidigi paremini toime tulla. Teos osutus väga populaarseks ja on kriitikute arvates väga kaalukas majandusraamat.
Kaupo Vipp, selgitage palun lähemalt, millel teie peatset suurt krahhi ennustavad väited põhinevad?
Globaalmajandus sai tööstusajastu jooksul üles ehitatud nii, et suudab toimida ainult pidevalt kasvades. Et majandus kasvada saaks, peab kasvama ka energiasisendi maht. IMF-i nägemuse kohaselt peaks normaalse 4-protsendilise aastakasvu tagamiseks energiasisend suurenema 3 protsenti aastas. Seisev või kahanev majandus tähendab finantssüsteemide kinnikiilumist ja globaalset kriisi. Paraku pole 2004. aasta lõpust suudetud tõsta maailma põhilise energiasisendi, toornafta tootmist.
Vahepeal mitmekordistunud hindadest hoolimata püsib tootmismaht kümnendat aastat tipuplatool, umbes 74 miljardi barreli juures. Mõiste naftatipp ehk peak oil tähistabki ajahetke, millest alates ei suudeta nafta tootmismahtu tõsta.
Sel pole pistmist nafta lõppemisega – planeedi nafta ja muude maavarade lõpuni ammutamine oleks tehniliselt ja majanduslikult võimatu. Küll aga muutub nende ammutamine üha kallimaks. Uued leiukohad on järjest pisemad, üha kehvema kvaliteediga, raskemini kättesaadavad ning geograafiliselt ja poliitiliselt üha ebamugavamates asukohtades. Samas lisandub planeedile iga päev ligikaudu 200 000 elanikku ja kõik nad soovivad kasutada hüvesid, millest enamiku oleme viimase sajandiga sättinud otseselt või kaudselt naftast sõltuma.
Pärast 2008. aastat on püütud korvata tavanafta tootmiskasvu puudujääke, kasutades pigiliivadest valmistatavat sünteetilist naftat, kildanaftat, biokütuseid, põlevkiviõli ja muud. Kuid nende majanduslik ja energeetiline omahind on liiga kallis. Nafta hind, mis on defitsiidis lakke kruvitud, pidurdab majanduskasvu, aga langeb vaid majandusaktiivsuse vähenedes. Naftatipu oludes ennustabki hinnalangus kahjuks alati majanduskriisi saabumist. Nii nagu 2008/2009. aastal, kui barreli hind kukkus 147 dollarilt 38-le.  
Olete öelnud, et 2015. aastal on oodata järgmist, sügavamat kriisilainet.
Need analüütikud, keda mina usaldan, on seni teinud šokeerivalt täpseid prognoose. Eelmine kord purunes kinnisvaramull, seekord peaks lõhkema börsimull. Majanduse jahtudes on vähenenud nafta nõudlus, seega ka hind. Aga osa naftasisendist tuli nüüd ülikallitest allikatest nagu USA kildanafta. Seda tootvad ettevõtted hakkavad nii madala turuhinna tingimustes pankrotistuma, sest kildanafta keskmine omahind on üle 70 dollari barrel, Saudi Araabia tavanaftal 5–10 dollarit.
Selleks ajaks, kui odavaks muutunud nafta hakkab uuesti soodustama majanduse taastumist ja kui taas vajatakse järjest kasvavat energiasisendit, on suur osa kallimate alternatiivide tootjaist mängust väljas. See aga tähendab, et  järgmine defitsiidilaine jõuab veelgi kiiremini kätte. Ülejärgmist analoogilist lööki on prognoositud 2022. aastaks, kuid paljud kahtlevad, kas majandus 2015. aastaks oodatavast kriisilainest enam kosubki. Kui ei, siis võime näha väga ulatuslikke geopoliitilisi muutusi, sest dollar langeks globaalse reservvaluuta positsioonilt ja USA  maailma liidri kohalt.
Sellise pöördega võib kaasneda globaalne sõjaline konflikt. Aga kui Hiina ja Venemaa ambitsioonid täituvad, langeb Euroopa senisest väga erinevaisse mõjusfääridesse ja ka Eesti olud muutuvad kardinaalselt. Nii või teisiti, majandusolukord läheb hullemaks kõikjal.
Mida sellises olukorras teha?
Saaksime vabatahtlikult taanduda samasugusesse sotsiaalmajanduslikku seisu, kus olime enne tänase, ainult kasvu najal toimiva süsteemi käivitumist ehk Eesti oludes aega esimese ja teise maailmasõja vahel. Sel perioodil elasid maal suurpered mitme põlvkonnaga, vanemad tegid tööd, lapsed olid vanavanematega ning enamikku praegustest sotsiaalprobleemidest ei tuntud.
Kollapsi saabudes võib Eesti olla üsna heas lähtepositsioonis, sest siin on hõre asustus, palju põllumaad elaniku kohta, puhast vett, metsa ja liigirikkust.
Ühesõnaga võib oodata inimeste maale naasmist.
Rasketel aegadel on alati linnast maale liigutud. Ka Teise maailmasõja ajal läks linnarahvas maalt süüa otsima. Nüüd elab linnades 700 000 inimest ning suurema kriisi saabudes ei ole neil enam kuhugi minna. Maaelu tuleb uuesti turgutada ja  mikroettevõtlust maale tuua.
Seniste arengute valguses on meie põhiseaduse preambulas seisev eesmärk – eesti rahvuse ja keele säilitamine – seda lihtsam, mida rohkem on meil inimesi maal. Ma ei julgeks agiteerida kõiki maale tulema, aga kes vähegi leiavad endas vaimu ja jõudu selliseks elustiiliks, saavad kindlustada enda ja oma pere tulevikku. Linnaelu selle praegusel kujul ei ole pikemas plaanis perspektiivne.
Kas Eestisse võiksid tekkida samasugused kommuunid nagu Venemaal on loonud Vissarion?
Maailmas on tõesti ökokommuune, mis püüavad religioonide toel kollapsiks valmistuda, USA-s on näiteks liikumine, mis nimetab end uusdruidismiks. Mõned arvavad, et rohkearvuline maale pöördumine saabki vaid  mingi religiooni toel toimuda. Pragmaatilisele eestlasele on usku raske müüa, enamik suhtub tõrjuvalt, kui selline päästearmee ukse taha tuleb. Eri kogukonnad leiavad eri viisid, kuidas teise elukorraldusse suubuda, küllap on perspektiive nii ühel kui teisel juhul.
Kas on võimalik, et kollaps jääb ikkagi saabumata?
Ma ei tahaks tegelda prohvetlusega. Raamat on lühikokkuvõte sadadest teadustöödest ja nende valguses näib tööstusajastu peagi saabuv kollaps paratamatusena. Aga juhul, kui leitakse uued energiasisendid, võib see kõik osutuda eksituseks ja ma oleksin selle üle väga õnnelik.
Siiski näib, et olud võivad üsna koledaks muutuda. Prognoositakse, et planeet suudaks selle sajandi lõpuks tänase 7,3 miljardi elaniku asemel ära toita vaid 1,5–2 miljardit.
Tundub, et te ise olete saabuvaks valmis ning leidnud kindla paiga Saaremaal.
Jah, sealt on mu esivanemad pärit ja seal olen valmistunud. Olemas on maa, kus vajaduse korral ise toitu kasvatada, ja meri, kust kala püüda. Aga kõige olulisem, et Sõrve säärel Torgu vallas on kogukond, kellega saab koos tegutseda. Kui asjad karmiks lähevad, ei pea üksildased hundid vastu.

SEMINAR
10. jaanuaril kutsub toiduvõrgustik Otse Tootjalt Tarbijale (OTT) kõiki kohaliku toidu austajaid Viljandisse Sakala keskusesse laadale ja seminarile «Globaalpohmelus ja kohalik toit ehk Kuidas keerulistel aegadel söönuks saada».
• Seminaril astuvad üles raamatu «Globaalpohmelus» autor Kaupo Vipp, Rohelise Maja poe ja kohviku peremees Enn Onni ning maa­majanduse infokeskuse maaeluvõrgustiku esindajad.
• Avatud on Eesti OTT-i toiduvõrgustikku kuuluvate tootjate laat, kus on esindatud kohaliku toidu koorekiht. OTT-i võrgustikus käib kaubavahetus kaubakohtumistel ning vahendajat pole. Esimene OTT asutati 2009. aastal Kuusalus ja praeguseks on Eestis 12 OTT-i toiduvõrgustikku.
Allikas: Viljandi OTT