 |
| Palu on üks viiest talust, mis moodustavad osaühingu Tammevald ja kus tegeldakse eelkõige seemneköögivilja kasvatamisega. Fotol on Palu talu tillipõld, millest osa on juba üles võetud. Foto: Elmo Riig / Sakala |
Ajaleht Sakala 31.08.2013
Soputades kunagise kuivatimaja pööningul hernevihtu, mis puittala külge just nagu silgud ritta on kinnitatud, ütleb Mikko Rahtola, et varsti peab neil külge pöörama, muidu võivad sissepoole jäänud kaunad hallitama minna.Sedaviisi kuivatatakse Palu mahetalus seemneherneid. Õue peal on rodus veel Türgi ubade vihad. Neid ripub raudkonksude küljes maakivist kõrvalhoone räästa all ja ka nööril, kuhu sobiks sama hästi pesu kuivama panna.
Kaks tuhat mahlapuud
Palu peremees Mikko Rahtola tegeleb peaasjalikult köögiviljaga. Palu talu on üks viiest majapidamisest, mis moodustavad osaühingu Tammevald. Kolm Tammevalla talu asuvad Soomes ja kaks Tarvastu vallas Mõnnaste külas.«Kasvatame köögivilja seemneks ja müüme seda,» tähendab Rahtola ning märgib, et valik on neil hea. «Nii jagub töölistele ka talvel puhastamist ja sortimist.» Varem kasvatas Rahtola ka teravilja ja ristikut ning poolteist hektarit oli maasikate all. «Olime vist ühed esimesed, kes karpides mahemaasikaid müüsid. Läksime nendega Tallinna, Viljandisse ja Pärnusse,» räägib ta. Siis jäi aga maasikakasvatus soiku. Häda oli selles, et suvi tõi väga palju tööd, samas kui ülejäänud aastal polnud midagi teha.
Osaühingul on praegu ainult üks põhitööline ja see on naine. Rahtola sõnul sai suured traktorid väiksemate vastu välja vahetatud: nii on ühest küljest otstarbekam ja teisalt tuleb naisterahvas väiksematega paremini toime. Vahepeal, eriti õunapuude lõikamise ajal, toimetab ettevõttes ka hooajatöölisi.
Osaühingul on Halliste vallas kaks tuhat õunapuud. «Ilmselt 1975. aasta paiku istutatud Õisu sovhoosi aiaks,» nendib Rahtola ning lisab, et need ostis Tammevald pärast seda, kui ta oli ehmatusega näinud, kui palju selles aias õunu on ja kuidas need kõik autoga prügimäele viiakse. Pärast puude soetamist selgus, et mahlaõuna ostjaid pole kuigi palju. Nii tuli ise mahla tegema hakata. «Mul on osalus ka Soome mahlaettevõttes ja tundub, et sel aastal saame ühe Tartu tootjaga kaubale,» kõneleb Rahtola.
Mõnnastesse mahedaks
Soomes agronoomi ja mahenõustaja ametit pidav Mikko Rahtola tuli Eestisse põllumeheks 1998. aastal. Tema Soome kodu asub Helsingist sada kilomeetrit põhja pool Lahti lähedal.Esialgu oli Tammevallal Eestis ainult maa ja mitte ühtegi hoonet.
«See käis niimoodi. Olime naabrimehega, kes on mahe nagu meie, Soomes kohtunud ja arutanud, et peaks Viljandimaal mahetootmisega tegelema. Nemad olid osa vanaisa maid tagasi saanud ja meie tahtsime maad osta. Esialgu tegime põldu ja siis asusime otsima elukõlblikku maja. Naaber leidis siit kõrvalt elamise ja üks vanem proua, kes ei jõudnud enam Palu talu pidada, küsis, kas tahan seda ära osta,» jutustab Rahtola.
«Tahtsin,» jätkab ta. «Eks siin ole kõige paremad maad ja koht on mõnus. Ilus on — ei ole nii tasane nagu Põhja-Eesti — ja tuttavaid oli ka ees.» Praegu on osaühingul maad kokku 160 hektarit: Päidres rohkem ja Mõnnastes vähem.
Algusaastate kohta ütleb Rahtola, et see, mis Eesti maaeluga toimus, tundus päris hirmus. «Pangad laenu ei andnud, toetust ei olnud ja maailmaturu hinnad olid põhjas. Lausa kole oli vaadata, kui raske kõik oli. Jõudsime siis otsusele, et harime maad niipalju, et see püsib korras. Mahepõldudel tuleb umbrohuga kõvasti võidelda. Selle kontrolli all hoidmiseks kasutatakse Tammevallas näiteks viljavaheldust ja masinat, mida Rahtola nimetab leegitajaks. «Leegitajal on gaasipudelid ja teda lükatakse vagude vahel kahe ratta peal edasi. Kui umbrohi on väike, siis kõrvetab ta selle ära,» selgitab ta ning mainib, et Soomes on niisugune masin tavaline, aga Eestisse jõudis see mõnevõrra hiljem.
Eesti keel suus
Nüüdseks on Mikko Rahtola Eestis mahemaad harinud juba 15 aastat ja püsivalt Mõnnastes elanud ühe aasta. Eesti keel on tal selle ajaga suhu saanud. «Siis, kui väsinud olen, läheb sassi, aga muidu... See aasta siin on väga tähtis olnud,» tunnistab ta. Tähtis pole see aeg olnud ainult keele õppimise, vaid ka kontaktide loomise mõttes. «Mitu aastat sai Soomest Eestis käidud kolm või neli päeva korraga, aga nii ei jõua ju suhelda,» ütleb Rahtola. Nüüdseks on siin tutvusringkond tekkinud. Et Palu talu peremees on ka põhjanaabrite mahenõustaja, teab ta rääkida, et Eesti on mahetootmises Soomest juba mööda läinud. «Soomes on mahepõldude osa üheksa protsenti, siin aga natuke suurem.» Maheklubi andmetel oli Eestis 2012. aastal mahepõllumajandusliku maa pindala 144 149 hektarit, mis moodustas 15,3 protsenti kogu põllumajandusmaast, ning mahetootjaid oli siin 1478.
«Soomes on rohkem mahepiimatootjaid. Eestis tegelevad sellega ainult üksikud talud, näiteks Pajumäe, aga meiereid pole. Mahelambaid on jälle Eestis rohkem,» võrdleb Rahtola. Ta usub, et mahetootmine aina areneb. «Ega ma muidu seda tööd teeks — taluelu ei ole ju lihtne.» Rahtola nendib, et kui ajas tagasi vaadata, siis Eestis ja Soomes on mahetoidu edenemine olnud pisut pikaldasem kui mõnel pool mujal.
«Kui 20 aastat tagasi alustasin, vaatasin, kuidas asi Saksamaal ja Taanis toimib, ning uskusin, et kaks või kolm aastat ja ka meil on kõik olemas. Läks aga natukene kauem. Viimased paar aastat on siiski juba päris head olnud,» sedastas ta.
Põhjuseks, miks asi venima jäi, arvas mahenõunik, et meie ketipoed pole eriti vaeva näinud ja levinud on mõtlemine, et tavatooted on siin niikuinii paremad kui Kesk-Euroopas. «Kui kohalik pood mahedat ei müü, siis inimene ei hakka ju minema linna teise otsa. Meil on elanikke hõredalt. Seevastu Taanis võistlevad kõrvuti kõik kaheksa eri keti poodi ja kui üks ei müü, siis teine teeb seda ikka.»
Positiivse noodina tõi Rahtola välja talude otsemüügi. «Selle osa võib olla maksimaalselt 20 protsenti, kuid see on väga oluline näitaja. Inimesed saavad sedaviisi talutoodanguga tutvuda ning talumeestega arutada, mis on mahetootmine ja miks mahetoitu süüa.»
Sigrid Koorep, reporter
