Elu juhatas pealinna poisi unistuste ametini
 |
Rootsi suurmesilast laenatud nippide hulgas kuulub Margus Kivi arsenali telliskivi meetod. Kui perega on kõik korras, asetab ta tellise tarule lapiti; kui on mõni lahendust ootav mure, siis serviti, ja hukule määratud pere puhul otsakuti.
|
Ajaleht Sakala 14.05.2014
45-aastasele Margus Kivile tähendab mesinikutöö unistuste täitumist. Enne selleni jõudmist tuli tal aga mitut ametit pidada. «Tahan hommikuse autoalarmi asemel kuulata linnulaulu, soovin tööle jõuda stressitekitava autosõiduta, eelistan helesinise ekraaniga lävimise asemel suhelda kellegi teisega – tahan olla päriselt,» ütleb Margus Kivi. Mesindus on tema sõnutsi loominguline, kätkeb suhtlemist elusolenditega, vabas looduses olemist, füüsilist koormust ja kõike muud, mida ta töö juures tähtsaks peab.
Tallinn ei olnud õige elukeskkond
Margus Kivi on sündinud ja kasvanud Tallinnas Mustamäel suures korrusmajas. Betoonist majade ja autode vahel mürarikkas keskkonnas ei tundnud ta end kunagi päris koduselt. Hoopis mõnusam oli koolivaheaegadel sugulaste juures.
Seepärast kolis ta 1992. aastal perega tallu Abja-Paluoja lähistele. «Seal kasvatasime kõikvõimalikke pudulojuseid, oli kartulimaa, köögiviljaaed ja marjapõõsadki,» meenutab Margus Kivi.
Osalise koormusega leidis ta rakendust Abja keskkoolis tööõpetuse õpetajana. «Aega oli laialt, seda jagus maja kallal nokitsemiseks, jahilkäimiseks ja paljuks muukski. Päev tundus linnaeluga võrreldes pikem, stressivabam ja elamisväärsem.»
Konstruktoritöö sarnaneb mesiniku omaga
Paraku oli õpetajapalk praegusest veelgi närusem – 600 krooniga peret toita oli paras kunsttükk. Sestap jõudis ta peatselt konstruktoriametini aktsiaseltsis Tootsi Turvas.
«Tagantjärele mõeldes olen leidnud, et selles oli mesindusega sarnaseid elemente: tuleb aina katsetada, leiutada ja uusi lahendusi välja mõelda,» toob Margus Kivi paralleele.
Tol ajal tehti Tootsi Turbas konstrueerimistööd joonlaua, kustutuskummi ja hariliku pliiatsiga. «Mulle tundus see kuidagi kiviaegne, seega tegin juhtkonnale ettepaneku tänapäevased CAD-süsteemid tööle rakendada. Võtsimegi kasutusele SolidWorksi tarkvara,» pajatab Kivi. «Siitpeale oli konstrueerimisel võimalik kõike palju paindlikumalt kavandada ja testida midagi enne selle tegelikku valmimist. See oli huvitav.»
Ühel SolidWorksi koolitusel Soomes kuulis ta, et firma soovib laieneda Eestisse. Talle tehti pakkumine programmi siin tutvustama ja selle kohta õpetust jagama hakata. «Et õpetamine polnud mulle võõras ning programm ise pakkus avastamisrõõmu, palka aga lubati toonasest kaks korda enam, otsustasin ettepaneku vastu võtta. Neelasin alla mõtte, et tuleb naasta Tallinna,» kõneleb Margus Kivi.
Nii jõudis ta 2004. aastal ringiga pealinna tagasi. Paraku veendus ta õige varsti, et raha ei kompenseeri kõike seda, millest ta maalt kolides oli loobunud.
Läänemaalt tuleb Euroopa parim mesi
Nii asus ta endale sobivamat ala otsima ja jõudis mesinduseni. Esialgu pidas ta mesilasi töö kõrvalt isatalus Noarootsi poolsaare tipus. «Läänemaal on taimede liigirikkus väga suur, ruutmeetrilt võib leida 70 taimeliiki. See omakorda annab meele erakordselt hea maitse ja kvaliteedi, mis on üks Euroopa paremaid. Hädaks oli aga kaks korda väiksem meesaak kui Kesk- või Lõuna-Eestis,» kõneleb mesinik.
Läänemaal on mullakiht õhuke ja kuivab kiiresti, kevadel ei saja vahel aprillist jaanipäevani tilkagi ning taimed ei erita siis nektarit. Ehkki mee kvaliteet on erakordne, ei ole ostjad nõus selle eest tasuma palju rohkem kui mujalt pärinevast meest. Nii otsustas Kivi, kelle suguvõsa enamik elab Läänemaal, naasta mesindusega tegelemiseks Viljandimaale. Oma pädevuse kergitamiseks töötas ta 2009. ja 2010. aastal Rootsis 600 perega suurmesilas. Seal õpitud kogemused ja töövõtted lubavad julgemalt tulevikku vaadata.
Läheb Soomaale karudega rinda pistma
Siitpeale vaid mesindusele pühendunud Margus Kivi elab Kõpu lähistel Süteoja talus, aga enamik tema mesitarudest paikneb Soomaa rahvuspargi serval. «Lahedaks äraelamiseks tuleks tarude arvu kergitada sajani, seejuures peaks saak küündima hooajal pere kohta 80–90 kiloni,» lausub mesinik.
Kui perede arv kasvab, viib ta neid tõenäoliselt ka Soomaa sügavamatesse paikadesse. «Karude oht mõistagi suureneb, aga legend nende meemaiusest on tugevasti liialdatud. Selliseid mõmmikuid, kes linnumagusa järele keelt nilpsavad, on ehk 10 protsenti. Loodan, et need minu juurde ei trehva,» räägib Kivi.
Ta teab, et karud on arukad, kavalad ja järjekindlad ning kui mõni neist mesila avastab, ei jää enamasti muud üle, kui tuleb see minema kolida. «Heidutus- ja tõrjevahendid suurt ei aita, kui just mitme traadiga poolteise meetri kõrgust tara ei ehita,» nendib Margus Kivi. Ta lisab, et mesinikud saavad 2008. aastal vastu võetud määrusele tuginedes taotleda karukahjude kompenseerimist ja keskkonnamet hüvitab ka need kulutused, mis on tehtud kahjustuste vältimiseks.
«Mesinikuks saamise õpipoisiaeg kestab tavaliselt seitse aastat. Minul on üheksas käimas, seega võin ennast juba väikest viisi meistriks pidada, kuigi see on ala, kus õppimine ei lõpe kunagi. Mesilased oskavad alati millegagi üllatada,» ütleb Margus Kivi. Ta usub, et elu on ilus ja keerulistest aegadest hoolimata on mesindusel perspektiivi.
ARVAMUS
JÜRI LIIVA,
töökaaslane Rootsi mesilas
Margus on soe ja jõuline, nagu üks õige mesikaru olema peab. Usaldav ja kannatlik on ka, kutsus ta minu ju Rootsi tallu juhendatavaks ainult ühe kohtumise pinnalt. Olen selle eest tänulik ja uhke, et sain suurmesilast väärt kogemuse. Tolles Rootsi mesilas võeti Marguse ettepanekul kasutusele mitu tööd hõlbustavat nippi.
Margus Kivi mesilood
«Igas peres on harilikult üks ema, aga Rootsi suurmesilas avastasin mõne pere juurest kaks sõbralikult tegutsevat ema, kusjuures nad ei olnud eraldatud. Mingil põhjusel olid teised mesilased nad omaks võtnud ja omavahel nad lahingut ei pidanud. Väikses mesilas midagi sellist tavaliselt ei näe.»
«Üldiselt on mesilased sipelgatega vaenujalal. Iseäranis kehtib see kuklaste kohta, kes lühikese ajaga võivad mesilaspere hävitada. Kui mesinik õigel ajal ei sekku, võib hukkuda terve mesila. Aga olen näinud ka seda, kuidas kuklaste pesa tipp läheb läbi taru võrkpõhja päris taru sisse. Mesilased ja sipelgad elasid kenasti sümbioosis.»
«2006. aastal Nõva lähedal mesilas käies märkasin, kuidas üks taru oli demonteeritud: katus oli maha tõstetud ja toetatud vastu naabertaru, korpused olid taru kõrval, üksteise peale tõstetud, ainult raamid puudusid. Esimese hooga arvasin, et keegi on mett varastanud. Lõpuks, kui leidsin ühelt tarukorpuselt paar küünejälge, selgus, et ongi varastatud – karu oli käinud. Uskumatu, kuidas nii suur ja tugev, samas pealtnäha kohmakas loom oskas tarudega nii hellalt ümber käia.»
Tallinn ei olnud õige elukeskkond
Margus Kivi on sündinud ja kasvanud Tallinnas Mustamäel suures korrusmajas. Betoonist majade ja autode vahel mürarikkas keskkonnas ei tundnud ta end kunagi päris koduselt. Hoopis mõnusam oli koolivaheaegadel sugulaste juures.
Seepärast kolis ta 1992. aastal perega tallu Abja-Paluoja lähistele. «Seal kasvatasime kõikvõimalikke pudulojuseid, oli kartulimaa, köögiviljaaed ja marjapõõsadki,» meenutab Margus Kivi.
Osalise koormusega leidis ta rakendust Abja keskkoolis tööõpetuse õpetajana. «Aega oli laialt, seda jagus maja kallal nokitsemiseks, jahilkäimiseks ja paljuks muukski. Päev tundus linnaeluga võrreldes pikem, stressivabam ja elamisväärsem.»
Konstruktoritöö sarnaneb mesiniku omaga
Paraku oli õpetajapalk praegusest veelgi närusem – 600 krooniga peret toita oli paras kunsttükk. Sestap jõudis ta peatselt konstruktoriametini aktsiaseltsis Tootsi Turvas.
«Tagantjärele mõeldes olen leidnud, et selles oli mesindusega sarnaseid elemente: tuleb aina katsetada, leiutada ja uusi lahendusi välja mõelda,» toob Margus Kivi paralleele.
Tol ajal tehti Tootsi Turbas konstrueerimistööd joonlaua, kustutuskummi ja hariliku pliiatsiga. «Mulle tundus see kuidagi kiviaegne, seega tegin juhtkonnale ettepaneku tänapäevased CAD-süsteemid tööle rakendada. Võtsimegi kasutusele SolidWorksi tarkvara,» pajatab Kivi. «Siitpeale oli konstrueerimisel võimalik kõike palju paindlikumalt kavandada ja testida midagi enne selle tegelikku valmimist. See oli huvitav.»
Ühel SolidWorksi koolitusel Soomes kuulis ta, et firma soovib laieneda Eestisse. Talle tehti pakkumine programmi siin tutvustama ja selle kohta õpetust jagama hakata. «Et õpetamine polnud mulle võõras ning programm ise pakkus avastamisrõõmu, palka aga lubati toonasest kaks korda enam, otsustasin ettepaneku vastu võtta. Neelasin alla mõtte, et tuleb naasta Tallinna,» kõneleb Margus Kivi.
Nii jõudis ta 2004. aastal ringiga pealinna tagasi. Paraku veendus ta õige varsti, et raha ei kompenseeri kõike seda, millest ta maalt kolides oli loobunud.
Läänemaalt tuleb Euroopa parim mesi
Nii asus ta endale sobivamat ala otsima ja jõudis mesinduseni. Esialgu pidas ta mesilasi töö kõrvalt isatalus Noarootsi poolsaare tipus. «Läänemaal on taimede liigirikkus väga suur, ruutmeetrilt võib leida 70 taimeliiki. See omakorda annab meele erakordselt hea maitse ja kvaliteedi, mis on üks Euroopa paremaid. Hädaks oli aga kaks korda väiksem meesaak kui Kesk- või Lõuna-Eestis,» kõneleb mesinik.
Läänemaal on mullakiht õhuke ja kuivab kiiresti, kevadel ei saja vahel aprillist jaanipäevani tilkagi ning taimed ei erita siis nektarit. Ehkki mee kvaliteet on erakordne, ei ole ostjad nõus selle eest tasuma palju rohkem kui mujalt pärinevast meest. Nii otsustas Kivi, kelle suguvõsa enamik elab Läänemaal, naasta mesindusega tegelemiseks Viljandimaale. Oma pädevuse kergitamiseks töötas ta 2009. ja 2010. aastal Rootsis 600 perega suurmesilas. Seal õpitud kogemused ja töövõtted lubavad julgemalt tulevikku vaadata.
Läheb Soomaale karudega rinda pistma
Siitpeale vaid mesindusele pühendunud Margus Kivi elab Kõpu lähistel Süteoja talus, aga enamik tema mesitarudest paikneb Soomaa rahvuspargi serval. «Lahedaks äraelamiseks tuleks tarude arvu kergitada sajani, seejuures peaks saak küündima hooajal pere kohta 80–90 kiloni,» lausub mesinik.
Kui perede arv kasvab, viib ta neid tõenäoliselt ka Soomaa sügavamatesse paikadesse. «Karude oht mõistagi suureneb, aga legend nende meemaiusest on tugevasti liialdatud. Selliseid mõmmikuid, kes linnumagusa järele keelt nilpsavad, on ehk 10 protsenti. Loodan, et need minu juurde ei trehva,» räägib Kivi.
Ta teab, et karud on arukad, kavalad ja järjekindlad ning kui mõni neist mesila avastab, ei jää enamasti muud üle, kui tuleb see minema kolida. «Heidutus- ja tõrjevahendid suurt ei aita, kui just mitme traadiga poolteise meetri kõrgust tara ei ehita,» nendib Margus Kivi. Ta lisab, et mesinikud saavad 2008. aastal vastu võetud määrusele tuginedes taotleda karukahjude kompenseerimist ja keskkonnamet hüvitab ka need kulutused, mis on tehtud kahjustuste vältimiseks.
«Mesinikuks saamise õpipoisiaeg kestab tavaliselt seitse aastat. Minul on üheksas käimas, seega võin ennast juba väikest viisi meistriks pidada, kuigi see on ala, kus õppimine ei lõpe kunagi. Mesilased oskavad alati millegagi üllatada,» ütleb Margus Kivi. Ta usub, et elu on ilus ja keerulistest aegadest hoolimata on mesindusel perspektiivi.
ARVAMUS
JÜRI LIIVA,
töökaaslane Rootsi mesilas
Margus on soe ja jõuline, nagu üks õige mesikaru olema peab. Usaldav ja kannatlik on ka, kutsus ta minu ju Rootsi tallu juhendatavaks ainult ühe kohtumise pinnalt. Olen selle eest tänulik ja uhke, et sain suurmesilast väärt kogemuse. Tolles Rootsi mesilas võeti Marguse ettepanekul kasutusele mitu tööd hõlbustavat nippi.
Margus Kivi mesilood
«Igas peres on harilikult üks ema, aga Rootsi suurmesilas avastasin mõne pere juurest kaks sõbralikult tegutsevat ema, kusjuures nad ei olnud eraldatud. Mingil põhjusel olid teised mesilased nad omaks võtnud ja omavahel nad lahingut ei pidanud. Väikses mesilas midagi sellist tavaliselt ei näe.»
«Üldiselt on mesilased sipelgatega vaenujalal. Iseäranis kehtib see kuklaste kohta, kes lühikese ajaga võivad mesilaspere hävitada. Kui mesinik õigel ajal ei sekku, võib hukkuda terve mesila. Aga olen näinud ka seda, kuidas kuklaste pesa tipp läheb läbi taru võrkpõhja päris taru sisse. Mesilased ja sipelgad elasid kenasti sümbioosis.»
«2006. aastal Nõva lähedal mesilas käies märkasin, kuidas üks taru oli demonteeritud: katus oli maha tõstetud ja toetatud vastu naabertaru, korpused olid taru kõrval, üksteise peale tõstetud, ainult raamid puudusid. Esimese hooga arvasin, et keegi on mett varastanud. Lõpuks, kui leidsin ühelt tarukorpuselt paar küünejälge, selgus, et ongi varastatud – karu oli käinud. Uskumatu, kuidas nii suur ja tugev, samas pealtnäha kohmakas loom oskas tarudega nii hellalt ümber käia.»
Egon Valdaru, reporter
NB!
Mesitop OÜ peremees Margus Kivi ootab talgulisi appi, et kaevata kokku ca 140 m kraavi. Mitte mingit sügavat magistraalkraavi, aga drenaaži ja elektrikaabli paigaldamiseks ca 120 m + ca 20 cm ulatuses süvendada olemasolevat kuivenduskraavi. Tehnikaga on enamuses juurdepääs raskendatud, sestap on vaja need kraavid labidatöö korras teha.
Asukoht: Süteoja, Väike-Kõpu.
Aeg: niipea, kui võimalik. Ka argipäeval võib, kui talgulistele sobib.
Kontakt: Margus tel 53 331 251
REGISTREERU!
