Mahetoodetega suurt äri ei tee, pigem on see osa elustiilist
 |
| Anu Johani võtab riiulist läätsepaki. Just neid külvas ta tänavu oma põllulegi. Foto: Elmo Riig / Sakala |
Lepime Anu Johaniga kohtumise Rohelise Maja kohvikus kokku kella poole kolmeks lootuses, et siis on rahvast juba veidi vähem. Ent ka pärastlõunal on nii poe- kui söögiruum külastajatest tulvil. Leiame siiski endale vaba nurgakese.
Viimati ajasin Anuga juttu siis, kui temalt vutimune tellisin. Olen tema mahevuttide elu ja hingeliste vapustustega päris hästi kursis. Nimelt häiris neid kraapimine lauda koristamise ajal nii tugevalt, et nad lakkasid mõneks nädalaks munemast.
«Nüüd oskan sellist heli vältida, ilmad on ilusad ja mune tuleb,» ütleb Anu rõõmsalt.
Vuttide õues käimisega on aga jälle üks suur segadus. «Nemad ei oska õhtul lauta tulla nagu kanad. Pean nad ühekaupa luugiuksest sisse juhtima. Õhtuhämaruses on vutil metslinnu instinkt ning ta jääb lihtsalt paigale,» selgitab Anu.
Läätsed ja limonaad
Seekord vutid kõneks ei tule. Nimelt on kultuuriakadeemias õppekorralduse spetsialistina töötav Anu Johani kohaliku OTT-i (ühendus Otse Tootjalt Tarbijale) eestvedaja ja veendunud mahetoidu pooldaja ning peab oma perega ka ise mahetalu. Puhtast toidust me seekord räägimegi. Ja on selge, et meie ainus võimalik kokkusaamiskoht on Rohelise Maja kohvik Viljandis Koidu ja Tartu tänava nurgal.
Anu astub riiuli juurde.
«Ma külvasin sel kevadel läätsi. See on vana eesti toit, aga keegi kusagil ei kasvata. Proovin, sest sojat ma juba oskan kasvatada,» räägib ta ja näitab ökomärgiga Saksa läätsepakki. «Need on mahedad, idandamiseks lubatud.»
Sealsamas on Loona talu kiviveski jahud. Neil ei ole ökomärki.
«Kõik hullult kiidavad seda jahu, aga mahemärki sellel tõesti ei ole. Saab ju järele küsida. Tähtis on kasvatusviis,» arvab Anu.
(Etteruttavalt olgu öeldud, et helistasingi Loona tallu ja sain teada, et seal kasutatakse jahvatamiseks ainult mahetaludest ostetud teravilja ning lattu midagi ei tooda – veski pannakse käima siis, kui tuleb tellimus.)
Anul on juba uus teema käsil.
«Ühel kokkusaamisel rääkis Emil Rutiku, kui kasulik on omatehtud limonaad. Võid seda kodus valmistada: võtad siirupi, vee, sooda ja segad kokku. Sooda muudab joogi aluseliseks. Eriti hea on teha sidruniga, sidrun on ka aluseline.»
Oma müügipunkt
Edasi uurib Anu kartuleid. «Ma vaatan, kelle toodang see on – tavaliselt on ikka mõni OTT-i liige.»
Mõte on kõik Eesti OTT-i toiduvõrgustikud koondada, teha esialgu üleriigiline koduleht. «Seal on kõik tooted üleval, saab vajalikku kaupa leida ja üksteisega jagada. Tahame avada oma müügipunkti, kus kõik on ühest kohast kättesaadav. Lihale tuleb teha ilmselt tellimuslehed, et selle võimalikult värskelt kätte saaks,» räägib Anu.
Ta ise jõudis Rohelise Maja kohvikuni tänu Vikerraadiole. Seal oli Enn Onniga mitu «Perepildi» saadet, teiste hulgas leiva- ja kohvisaade. «Kui ma neid kuulasin, sain aru selle pere põhimõtetest ja eluväärtustest. Ja kui mul õnnestus Viljandis lasteaedade toitlustamise kokkusaamisel kuulata Kaari ettekannet, olin lõplikult nende paadis.» Enn ja Kaari Onni on Rohelise Maja kohviku pidajad.
«Tulen pigem siia, võtan soolase saia või supi ja mul on päev kirjas, olen hästi toidetud, aga kui lähen sama või veel suurema raha eest suvalisse kohta, ei saa ma sellise toorainekvaliteediga einet. Olen hästi tundlikuks muutunud aastatega, sest kasvatan ise toitu ja võib-olla vanuski loeb. Ma tunnen, kuidas looma on kasvatatud, ja mõnikord käib liha mul suus ringi. Selles kohvikus ei ole tooraine suhtes mingit kahtlust,» kõneleb Anu.
Ta ütleb, et on just sellesse söögipaika juhatanud ka kultuuriakadeemias loenguid pidanud välisõppejõude ja kõik nad on rahule jäänud.
Iga sool pole puhas
Meenutan omaenda esimest kokkupuudet selle toidukohaga. Käisin korra ja tükk aega enam ei tulnud, sest mulle tundus, et sanitaarkultuur jättis tublisti soovida. Siis naasin, et osta kaerahelbeid, jahu, kohvi, ingverit, ökopuuvilju ja muud. Kuigi söön väljas harva, julgen nüüd Rohelise Maja kohvikus ka lõunatada, sest puhtusepidamisega ollakse seal silmanähtavalt paremal järjel kui algusaegadel.
«Üks esimesi asju, mille ma siit avastasin, oli toorkakao. Saan teha kodus Pajumäe piimaga korraliku hea kakao. Olen ostnud ka kohviube,» jätkab Anu.
Ta kiidab kvaliteetse tooraine kõrval ka teist põhiväärtust – korralikku valikut, mis kui mitte ei suurene, siis vähemalt püsib.
Meie laua juurde astub Kaari Onni, kunstiakadeemia haridusega viie lapse ema, kes palavust trotsides köögis kooke küpsetab. Küsin, kas taignasse läheb ka midagi, mis pole pärit mahepõllundusest.
«Midagi ikka on, sellepärast me ei olegi ennast ökopoena reklaaminud, kuigi nüüd on mingi protsent tavatoodangut ju lubatud,» lausub ta ja nimetab Nopri piimatooteid, mis on talutoode, aga ökomärgita.
Kaari Onni lisab, et nad ei suuda osta Pajumäe võid, mida võetakse sisse 25 kilo kaupa, ja sellepärast kasutavad Saaremaa oma. Ökoloogilist toorjuustu ei saa aga kuskilt. «Kõik ülejäänu, alates õlist, soolast, suhkrust ja vaniljest, on puhas, rääkimata juurikatest.»
Arvan, et soolas ei tohiks ju midagi kunstkeemilist olla.
«See küll õige ei ole,» läheb Anu põlema ja selgitab, et soolas on väga mürgine paakumisvastane aine, mida on keelatud kasutada isegi mahedas loomasöödas. «Kõige parem on kivisool. Aga ka roosa Himaalaja sool on puhas – seda Kaari teab ja nemad kasutavad seda,» räägib ta, lisades, et soola tuleb poes hoolega uurida.
«Meie käest on küsitud, miks meil ei ole rohkem eestimaised köögivilju, aga mind on järjest rohkem mõtlema pannud põllumajandusministeeriumi uuringud. Neid tehakse pisteliselt, sest need on väga kallid. Oli aga juhus, et Eesti brokolis oli kahjulikke aineid kaheksateist korda üle lubatud piiri, mida oli tunduvalt rohkem kui Hispaania kapsas. Kahju, et kohalik kaup on devalveerunud,» ütleb Kaari Onni.
Kolmandik astub sisse
Söögitoast tuleb ka Enn Onni, kes on seal USA mereväelastega lõunatanud. (Selle kohta ütleb Kaari Onni, et tema abikaasa on põhimõtteline patsifist ja seetõttu oli vestlus keeruline, aga võib ju ka muust rääkida, kohvist ja toidust näiteks.) Enn Onni märgib, et kolme lahtioleku aasta jooksul on Rohelise Maja kohviku klientide arv tunduvalt kasvanud – umbes kolmandiku võrra aastas. «Mis ei tähenda, et meie sissetulekud samas tempos kasvavad,» muigab ta.
Kohviku peremees arvab, et ehk kolmandik viljandlastest astub nende kohvikust vahetevahel läbi ja kaks kolmandikku ei tõsta oma jalga sinna kunagi. Oma kindel seltskond aga järjest suureneb.
«Me ei ole ka töötajate leidmiseks kunagi kuulutusi avaldanud. Inimesed lihtsalt leiavad meid üles. Vaatavad, et mõnus koht, ja küsivad, kas on võimalik siin töötada,» lausub maja peremees ja perenaine lisab: «Meie küsime ainult tervisetõendit. Edasi vaatame juba ise: uurime inimese suhtumist ja seda, kas ta meile sobib.»
Anu on oma rohelise saia ära söönud ja mina tatra-aedviljavormiga ühele poole saanud. Rahvast on veidi vähemaks jäänud, aga kohvik pole veel kaugeltki tühi.
Lähiajal on kavas laieneda tagumisse majja, et kitsas köögis askeldavatel kokkadel lahedam oleks. Ehk leitakse lisaruumi kaupluseosalegi.
Tiina Sarv, reporter
