 |
Ahjuoja talu peremehed Aivar (vasakul) ja Ilmar Põrk sortisid kartuleid suure telgi varjus.
Foto: Elmo Riig / Sakala
|
Ajaleht Sakala 30.04.2014
Kolga-Jaani valla Lalsi küla Ahjuoja talu peremehed, 47-aastased kaksikud Aivar ja Ilmar Põrk on terve elu rõõmsalt teineteise seltsis kulgenud. Pärast põhikooli lõpetamist õppisid nad mõlemad Helme kutsekoolis laia profiiliga masinistiks ja üheskoos käisid nad ka Nõukogude armees, Saksamaal. Seejärel olid nad traktoristina ametis Leie kolhoosis ja taasiseseisvumisaja algul põllumajandusühistus. Paraku jäid nad tööst ilma ja tuli mõelda, mida teha edasi.
«Hakkasime vaikselt oma talus nokitsema ja nii ta läks,» ütleb Ilmar Põrk, vennastest jutukam.
Esialgu toimetasid vennad majapidamises koos vanematega ja tööd laabusid. Viie aasta eest aga suri isa ja kaks aastat tagasi ema. Ilmar Põrk nendib, et talus oleks hädasti tarvis perenaise kätt. Paraku ei ole kumbki vend abieluranda sõudnud.
Perenaise kätt oleks vaja
«See on puhta oma laiskus,» tunnistab mees. «Keegi ei ole ennast ka pakkuma tulnud.»
Ilmar Põrk räägib, et sealtkandi tüdrukud läksid ära linna ja maale ei kipu enam keegi tulema – talus ju töö raske ja muud tasuvat ametit lähedalt ei leia.
Vendadel on Alam-Pedja looduskaitseala lähistel 70 hektarit maad, millest on 40 hektarit metsa ning 30 hektari jagu põlde. Seal kasvatavad nad teravilja, kartulit, peeti, porgandit, pastinaaki, kurki, tomatit, hernest, sibulat, küüslauku, tilli ja muud väärt kraami. Tellimise peale viivad nad kauba Kolga-Jaani ja Viljandi rahvale koju kätte. Parasjagu kartuleid sortivad vennad tõdevad, et sügisel kiirel koristusajal läheb talus ilma lisatööjõuta raskeks.
«Olime väga rõõmsad, kui saime läinud sügisel naabrite Saksniitude perest abilisi peeti ja porgandit võtma. Kristi käib Tartu ülikoolis ja Rainer õpib Vana-Võidus ehitajaks. Tänu neile jõudsime kõik õigel ajal koristatud,» kõneleb Ilmar Põrk ning lisab: «Mõnel aastal on maa nii porine ja ilmad nii halvad, et osa saagist jääbki maha – ei tasu enam vaeva ära.»
Kõrvalises paigas valmistavad peavalu ka metsloomad. «Mullu tegid metssead kartulipõllul palju kahju ja hiljutigi oli neid põllul korraga üksteist. Elektrikarjusest oleks abi, aga see maksab palju. Oleme ostnud metssigade peletajat, aga vihmaga selle lõhn kaob,» räägib peremees.
Uute masinate soetamine käib üle jõu
Suurtele heinakuhjadele osutades sõnab Ilmar Põrk, et varem kasvatasid nad ka lehma, pulli, sigu ja kanu, aga ühel hetkel jäi loomapidamine katki, sest tulu sellest enam ei tõusnud ja vajaduse korral oli väga keeruline loomaarsti leida. Põllupidamiseks on Ahjuojal kasutada nõukogude ajast pärit linttraktorid, mis juba veerandsada aastat tagasi maha kanti. Vanade masinatega on tükk tegemist: need lagunevad alatasa ning linnast juppide otsimine ja nende vahetamine röövib kiirel koristusperioodil palju aega.
Veel on Põrkidel väike ratastraktor T-25, mis saab kõvasti vatti, ning viljavõtuks väike kombain ja veoauto. «Oleme mõelnud uute masinate liisimisele, aga see oleks väikesele talule liigne luksus,» märgib Ilmar Põrk.
Vennad on ostnud mitu naabruses tühjaks jäänud vana talumaja. Saiahinna eest, nagu Ilmar Põrk EVP-dega tehtud tehingute kohta naljatades ütleb. Kartulit hoitakse lisaks keldrile nendeski, aga talvel pakasega on tarvis hooneid iga päev kütta.
«Küttepuu tuleb oma metsast, seda teeme müügikski,» mainib Ilmar Põrk.
Palju auru kulub kauba turustamisele
Peremehed nendivad, et tööd ja mässamist on talus palju. «Tervis kipub vahel jukerdama ja vennal on lausa puue,» räägib Ilmar Põrk. «Ühel suvel töötasin Sangla turbarabas ja ausalt öelda oli seal hõlpsam kui oma kodus, vaheldust sai ka.»
Kõige keerulisemad lood on Ilmar Põrgi sõnul aga turustamisega. Väike talu ei suuda suurtele kaubakettidele ja töötlejatele piisavaid koguseid tagada ning seetõttu ei sõlmita temaga ka püsivaid lepinguid.
Oma kaupa on Põrgid viinud vahendajatele Viljandi, Pärnu ja Tartu turule. Viimasel ajal on nad saanud seda üsna palju müüa ka tänu Viljandimaa toiduvõrgustikule OTT. Just helistati Viljandi Fellini kohvikust ning telliti järgmiseks päevaks kolm kotti kartulit, 25 kilo porgandit ja kott punast peeti. Ilmar Põrk lisab, et aprilli keskel müüsid nad Viljandi haiglale viimased kõrvitsad.
Toimetavad loodust säästes
Mitu aastat kasvatati Ahjuojal kõike mahedalt, aga nii jäi saak kasinaks ja ka kahjuritega oli raske võidelda. Liiati ei olnud mahetoidu hind kuigi palju kõrgem. «Taimekaitsevahendeid kasutame siiski võimalikult vähe, kartulipõllul pritsime vaid suuremaid kahjurikoldeid. Tervet põldu mürgitada ei taha sugugi, sest see hävitaks ka lepatriinud ja muud kasulikud putukad,» kõneleb Ilmar Põrk.
Et viimasel ajal on rahvas, eriti pealinnas, maheda toidu väärtust mõistma hakanud, makstakse selle eest märksa kõrgemat hinda. Seetõttu peavad vennad Põrgid võimalikuks, et otsustavad tulevikus taas mahetootmise kasuks.
Ahjuoja on kevadel väga kaunis. Enne talust lahkumist püüame pildile veel looduskaitse all oleva kivimüraka, mille juures olev silt kinnitab, et tegemist on Kalevipoja tooliga. Kui Ilmar ja Aivar Põrk olid poisikesed, käisid nad sellel turnimas ja rammu kogumas.
ARVAMUS
ANU JOHANI,
Viljandimaa toiduvõrgustiku OTT eestvedaja
Aivar ja Ilmar on töökad ja muhedad mehed. Ilmar on jutukam, aga vahel nad räägivad korraga. Kord sõitsin nendega neli tundi ühes autos ja sain kuulda palju kasulikke õpetussõnu – nendes on hästi palju maamehelikku tarkust. Usaldusväärsed vennad on taluturgudel kujunenud ostjate suurteks lemmikuteks, nende leti taha kogunevad inimesed tihti järjekorda.
Varem ei olnud vendadel internetti ja nad käisid linnaraamatukogu infopunktis toiduvõrgustiku uudiskirju lugemas. Aga viimasel taluturul demonstreerisid nad nutitelefoni, mille vahendusel loevad nüüd sõnumeid ja on endale teinud ka meiliaadressi.
«Hakkasime vaikselt oma talus nokitsema ja nii ta läks,» ütleb Ilmar Põrk, vennastest jutukam.
Esialgu toimetasid vennad majapidamises koos vanematega ja tööd laabusid. Viie aasta eest aga suri isa ja kaks aastat tagasi ema. Ilmar Põrk nendib, et talus oleks hädasti tarvis perenaise kätt. Paraku ei ole kumbki vend abieluranda sõudnud.
Perenaise kätt oleks vaja
«See on puhta oma laiskus,» tunnistab mees. «Keegi ei ole ennast ka pakkuma tulnud.»
Ilmar Põrk räägib, et sealtkandi tüdrukud läksid ära linna ja maale ei kipu enam keegi tulema – talus ju töö raske ja muud tasuvat ametit lähedalt ei leia.
Vendadel on Alam-Pedja looduskaitseala lähistel 70 hektarit maad, millest on 40 hektarit metsa ning 30 hektari jagu põlde. Seal kasvatavad nad teravilja, kartulit, peeti, porgandit, pastinaaki, kurki, tomatit, hernest, sibulat, küüslauku, tilli ja muud väärt kraami. Tellimise peale viivad nad kauba Kolga-Jaani ja Viljandi rahvale koju kätte. Parasjagu kartuleid sortivad vennad tõdevad, et sügisel kiirel koristusajal läheb talus ilma lisatööjõuta raskeks.
«Olime väga rõõmsad, kui saime läinud sügisel naabrite Saksniitude perest abilisi peeti ja porgandit võtma. Kristi käib Tartu ülikoolis ja Rainer õpib Vana-Võidus ehitajaks. Tänu neile jõudsime kõik õigel ajal koristatud,» kõneleb Ilmar Põrk ning lisab: «Mõnel aastal on maa nii porine ja ilmad nii halvad, et osa saagist jääbki maha – ei tasu enam vaeva ära.»
Kõrvalises paigas valmistavad peavalu ka metsloomad. «Mullu tegid metssead kartulipõllul palju kahju ja hiljutigi oli neid põllul korraga üksteist. Elektrikarjusest oleks abi, aga see maksab palju. Oleme ostnud metssigade peletajat, aga vihmaga selle lõhn kaob,» räägib peremees.
Uute masinate soetamine käib üle jõu
Suurtele heinakuhjadele osutades sõnab Ilmar Põrk, et varem kasvatasid nad ka lehma, pulli, sigu ja kanu, aga ühel hetkel jäi loomapidamine katki, sest tulu sellest enam ei tõusnud ja vajaduse korral oli väga keeruline loomaarsti leida. Põllupidamiseks on Ahjuojal kasutada nõukogude ajast pärit linttraktorid, mis juba veerandsada aastat tagasi maha kanti. Vanade masinatega on tükk tegemist: need lagunevad alatasa ning linnast juppide otsimine ja nende vahetamine röövib kiirel koristusperioodil palju aega.
Veel on Põrkidel väike ratastraktor T-25, mis saab kõvasti vatti, ning viljavõtuks väike kombain ja veoauto. «Oleme mõelnud uute masinate liisimisele, aga see oleks väikesele talule liigne luksus,» märgib Ilmar Põrk.
Vennad on ostnud mitu naabruses tühjaks jäänud vana talumaja. Saiahinna eest, nagu Ilmar Põrk EVP-dega tehtud tehingute kohta naljatades ütleb. Kartulit hoitakse lisaks keldrile nendeski, aga talvel pakasega on tarvis hooneid iga päev kütta.
«Küttepuu tuleb oma metsast, seda teeme müügikski,» mainib Ilmar Põrk.
Palju auru kulub kauba turustamisele
Peremehed nendivad, et tööd ja mässamist on talus palju. «Tervis kipub vahel jukerdama ja vennal on lausa puue,» räägib Ilmar Põrk. «Ühel suvel töötasin Sangla turbarabas ja ausalt öelda oli seal hõlpsam kui oma kodus, vaheldust sai ka.»
Kõige keerulisemad lood on Ilmar Põrgi sõnul aga turustamisega. Väike talu ei suuda suurtele kaubakettidele ja töötlejatele piisavaid koguseid tagada ning seetõttu ei sõlmita temaga ka püsivaid lepinguid.
Oma kaupa on Põrgid viinud vahendajatele Viljandi, Pärnu ja Tartu turule. Viimasel ajal on nad saanud seda üsna palju müüa ka tänu Viljandimaa toiduvõrgustikule OTT. Just helistati Viljandi Fellini kohvikust ning telliti järgmiseks päevaks kolm kotti kartulit, 25 kilo porgandit ja kott punast peeti. Ilmar Põrk lisab, et aprilli keskel müüsid nad Viljandi haiglale viimased kõrvitsad.
Toimetavad loodust säästes
Mitu aastat kasvatati Ahjuojal kõike mahedalt, aga nii jäi saak kasinaks ja ka kahjuritega oli raske võidelda. Liiati ei olnud mahetoidu hind kuigi palju kõrgem. «Taimekaitsevahendeid kasutame siiski võimalikult vähe, kartulipõllul pritsime vaid suuremaid kahjurikoldeid. Tervet põldu mürgitada ei taha sugugi, sest see hävitaks ka lepatriinud ja muud kasulikud putukad,» kõneleb Ilmar Põrk.
Et viimasel ajal on rahvas, eriti pealinnas, maheda toidu väärtust mõistma hakanud, makstakse selle eest märksa kõrgemat hinda. Seetõttu peavad vennad Põrgid võimalikuks, et otsustavad tulevikus taas mahetootmise kasuks.
Ahjuoja on kevadel väga kaunis. Enne talust lahkumist püüame pildile veel looduskaitse all oleva kivimüraka, mille juures olev silt kinnitab, et tegemist on Kalevipoja tooliga. Kui Ilmar ja Aivar Põrk olid poisikesed, käisid nad sellel turnimas ja rammu kogumas.
ARVAMUS
ANU JOHANI,
Viljandimaa toiduvõrgustiku OTT eestvedaja
Aivar ja Ilmar on töökad ja muhedad mehed. Ilmar on jutukam, aga vahel nad räägivad korraga. Kord sõitsin nendega neli tundi ühes autos ja sain kuulda palju kasulikke õpetussõnu – nendes on hästi palju maamehelikku tarkust. Usaldusväärsed vennad on taluturgudel kujunenud ostjate suurteks lemmikuteks, nende leti taha kogunevad inimesed tihti järjekorda.
Varem ei olnud vendadel internetti ja nad käisid linnaraamatukogu infopunktis toiduvõrgustiku uudiskirju lugemas. Aga viimasel taluturul demonstreerisid nad nutitelefoni, mille vahendusel loevad nüüd sõnumeid ja on endale teinud ka meiliaadressi.
Egon Valdaru, reporter
