Seda arusaama juurutas Maling poolteist nädalat tagasi Viljandi toiduvõrgustiku Otse Tootjalt Tarbijale (OTT) aastapäeval Sakala keskuses, kus nii mõnelegi kauplejale sätiti selga uhked hansarõivad.
Õigemini ei saanudki kõiki neid kleite ja pihikuid, pükse ja pluuse nimetada rõivasteks. XV sajandi lõpu hõngu kandvas pihikseelikus Maling leidis, et rõivaks võib kutsuda asja, mis on käsitsi õmmeldud, aga see, mis on masinaga tehtud, on kostüüm. «Hea näide kostüümist on see sinise ja valgega,» lausus ta ning viipas Bonifatiuse gildi asutajaliikmele Monika Pillile.
«Mina tunnen end selles lihtsas XIII sajandi kleidis kõige paremini,» nentis Pill ja näitas veel teisigi Sakala keskuse keldrikorrusel puudele seatud riideesemeid. Need olid uhkemad, suisa ülikute kehakatted, ja neid olid samuti kandnud toiduvõrgustiku tähtpäevale tulnud inimesed.
Parasjagu saabus keldrikorrusele üks daam, et laenuks võetud pihikseelik tagasi anda.
«See on kuradiakendega pealiskleit,» tähendas Maling.
Kuraditaskuteks nimetati tema selgitust mööda käiseauke, mis ulatusid puusani välja, ja need olid omal ajal kurjast seetõttu, et tõmbasid kirikus meeste tähelepanu naistele – nõnda oli ju rõivakandja puusajoon näha.
Tänapäevast keskaega paari detailiga
«Tegelikult me valmistume ju kõik praegu rahvusvahelisteks hansapäevadeks ja minu teada on ka siis OTT-i taluturg. Küll oleks tore, kui sinna tuleksid kõik müüma ikkagi ajastupärases riietuses,» rääkis Lea Maling.
Too turg ei eeldagi tema sõnul päris ajastutruusid uhkeid kostüüme, aga teksapükste või ruuduliste šortside asemel passivad hästi ka linasest riidest kleit või pluus ja püksid.
«Nendega saab ju tänapäeval niisamagi käia ja paari pisidetailiga on sellest tänapäevasest riietusest võimalik teha keskaegne kostüüm,» märkis Maling.
Meestel soovitas ta lisada vöökoti ja naistelgi puusalt alla seeliku peale rippuva kotikese. «Meestel on muidugi ka see beebimütsike või kapuuts väga hea: annab vajaduse korral kas sooja või kaitseb liigse päikese eest.»
Ehteid Malingu sõnul keskajal ei kantud.
«Aga sõlg!» pistis Monika Pill vahele.
«Jah. Sõlg võib olla,» oli Maling nõus. «Ja kindlasti linik, mida naisterahvad praegu väga ei taha pähe panna. Aga kostüüm on selleta kohe poolik. Midagi on puudu.»
«Naised ei läinud keskajal kunagi tänavale katmata peaga,» rõhutas Pill. «Lihtsalt ei tohtinud. Praegu on ju ka osas riikides samamoodi, et naised oma juukseid ei näita.»
«Samas kaitseb pealinik suvel palavuse eest,» lisas Maling.
Hansalaadal peaks olema eriline hõng
Keskaegne riietus sobib Lea Malingu ja Monika Pilli sõnul talutoiduga kenasti kokku seepärast, et toona oligi kogu toit mahe. «Ei olnud ju väetisi ega midagi,» tähendas Lea Maling.
Samas toonitas ta, et müüja väljanägemine leti taga on väga oluline. «See on muidugi minu arvamus, aga hansalaat ju ongi selle poolest erinev. Me võime ju teha igasuguseid suvelaatu ja sügislaatu ja talvelaatu, aga hansalaadal on minu nägemuses ka ajastukohased riided ja iselaadne hõng.»
Malingu arvates meeldib mõte ka OTT-i ringkonnale. «Nad kohe ei tahtnud neid rõivaid uuesti seljast ära võttagi,» ütles ta.
OTT-i aastapäeval oli näitamiseks väljas 18 rõivakomplekti.

Parandus: rõivaeset on ajalooliselt nimetatud mitte kuraditaskutega vaid kuradiakendega pealiskleidiks.